Kehtiva liiklusseaduse § 30 lg 4 kohaselt peab sõitja mootorrattaga ja mopeediga sõitmisel kandma kinnirihmatud motokiivrit. Samuti on seadusandja hoolitsenud kaassõitja eest § 33 lg 2 p 10 näol, mille kohaselt on juht kohustatud mitte sõidutama sõitjat, kes pole kinnirihmatud motokiivri nõuet täitnud. Seega on motokiiver ainus kohustuslik turvaese, mida mootorratturilt on kehtivale liiklusseadusele tuginedes võimalik nõuda.
Oluliselt paremini on turvatud motoõpilased: majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.06.2011. aasta määruse nr 60: “Mootorsõidukijuhi ettevalmistamise tingimused ja kord” § 36 lg 2 kohaselt peab õpilane õppesõidul kasutama nõuetele vastavat sobiva suurusega motokiivrit, motosaapaid või muid kinnised hüppeliigese kaitsega saapaid, motokindad ja vähemalt põlve-, õla- ning küünarliigesekaitsmed.
Samalaadne nõue kehtib sõidueksamil, mille eduka sooritamise järel A-kategooria juhtimisõiguse omandanu võib aga edaspidi liikluses osaleda motokiivri ja rannarõivastega. Tundub vabastav?
Siiski oleks mõistlik küsida, mis põhjusel ja mille eest soovitakse motoõpilasi eeltoodud varustusekogumiga kaitsta? Kelle huvides on kehtestatud selline nõue ning kuidas on see põhjendatud?
Tuleb mõista, et mootorrattur on vähemkaitsud liikleja. Iga ohuolukord kätkeb A-kategooria mootorsõidukijuhile oluliselt suuremat kehavigastuste riski. Ka tühine kokkupuude kaasliiklejaga lõpeb mootorratturile enamikel juhtudel kukkumisega. Olukorras, kus kaks autojuhti täidaksid vaid liiklusõnnetuse blanketi ja suunduksid osavat värvikriimustuste kõrvaldajat otsima, sõltub mootorratturi turvavarustusest, kas üldse või kui kauaks tuleb ravirežiimile suunduda. Teksaseid kandva inimese nahk kulub tsiklilt kukkudes väga kiiresti, eriti kaua ei suuda libiseval pinnasel vastu pidada ka peopesad. Kiiver on sellises olukorras kahtlemata omal kohal, kuid inimese kehal on ka palju muid piirkondi, mida kaitsa – lisaks vaieldamatult olulisele peakumerusele.
Mootorratturina tuleb endalt küsida, kui hästi olen ma valmistunud libisemiseks asfaldil? Linnakiirusel? Maanteekiirusel? Arusaadavalt ei õnnestu õnnetuse hetkel enam riideid vahetada. Seega oleks mõistlik teha maksimaalne, et kaitsa enda keha kukkumiste eest. Kui autode puhul on müügiargumentideks turvapatjade arv, turvatalade paigutus, turvavööde eelpingutus jm, siis mootorrattur peab siinkohal oskama hinnata motosaapaid, kaitsmeid, kindaid, spetsiaalmaterialist valmistatud motopükse ja sõidujopesid. Mõistlik on võtta enda jaoks aega sellesse teemasse süveneda ning soetada lisaks motokiivrile ka korralik sõiduvarustus. Meie koolitusel saate selle teema kohta kindlasti põhjalikku infot, samuti on kogu sõiduvarustus meil Teie jaoks sõiduõppe ajaks olemas.
